Kõikidel Ecuadoris viibivatel vahetusõpilastel on võimalus külastada kõiki siinseid piirkondi (rannik, mäed, vihmamets, Galapagose saared). Esimesena oli meil võimalus avastada Amazonase vihmametsa. Amazonase vihmamets on väga suur ning 60% sellest asub Brasiilias, 13% Peruus, 10% Kolumbias ja ülejäänud asub Ecuadoris, Surinames, Prantsuse-Guyanas, Guyanas, Venezuelas ja Boliivias. Maailma veerohkeim ja suurima valglaga jõgi Amazonas kahjuks Ecuadorini ei ulatu.

8.11.2019

Minu provintsis elavatel õpilastel lubati sellel päeval mitte kooli minna, et jõuaksime õigeks ajaks Quitosse. Mina otsustasin, et tahan ikka 5.45 ärgata ja selle päeva koolis koos klassikaaslastega veeta, sest tunde meil niikuinii ei toimunud vaid olid klassidevahelised võistlused.

teel Amazonase poole

Quitosse, Ecuadori pealinna läksime me taksoga. Mind võeti kell 2 esimesena peale ja seejärel tiirutasime Santo Domingos, et ka ülejäänud 3 minu linnast tulevat vahetusõpilast peale võtta. Quitosse jõudsime tsipa peale 19.00. Õhtu oli lihtsalt vaba, et kõik saaksid oma kogemustest ja tegevustest rääkida ja muljetada. Kuna sel aastal on väga suur sakslaste ülekaal, siis natuke raske on ennast kuhugi seltskonda saada…

9.11.2019

Äratus oli juba varahommikul kell 7, et asuda teele Quitost meie hotelli poole, mis asus 5 tunnise sõidu kaugusel. Kõik olid niinii elevil, et lõpuks saame oma vahetusaastast pausi võtta ja 4 päeva koos džunglit avastada.

Sõit möödus imeliselt. Silmad tahtsid kinni vajuda aga magamiseks ja puhkamiseks polnud kellelgi aega. Aknast avanevad imelised vaated, mägised teed, metsad, kosed ja ladina muusika ei lasknud sellel juhtuda.

meie igapäevased transpordi vahendid

5h pikkune bussisõit lõppes Napo jõe ääres, kust edasi pidime minema kanuudega. Meie hotell “La casa del Suizo” (Sveitsi maja) asus teisel “saarekesel” aga sõit sinna oli vaid paari minuti pikkune. Juba siis oli raske enda silmi uskuda. Mõlemal pool järve metsik loodus ja rohelised metsad, mõnusalt palav ilm ja veepiisad pritsivad näole.

Hotelli jõudes kõik ainult vaatasid elevil ja õnneliku pilguga ringi, sest kõik nägi välja nagu paradiis. Keegi ei suutnud uskuda, et see ongi meie kodu nendeks päevadeks. Tuba jagan hungari tüdrukud Virágiga ja kui oma toa ukse avasime ei osanud me öelda muud kui: “wow, I can`t believe I am here, I can`t believe my eyes” (vau, ma ei suuda uskuda, et ma olen siin, ma ei suuda enda silmi uskuda). Sõime lõunat ja ülejäänud õhtu möödus meil basseini ääres päikeseloojangut vaadates ja üksteise seltskonda nautides ja naerdes. Hiljem hakkasime UNO-t mängima ja, et asja huvitavamaks teha otsustasime, et kõik kes kaotavad saavad teiste poolt ühe teo, mille nad peavad 3 järgneva päeva jooksul ära tegema.

Olen alati olnud see, kellele meeldib vihma saatel magada, sest see on nii rahustav. Nüüd sain magada jõevee sulina ja teiste vihmametsast tulevate häälte saatel. See tunne oli kirjeldamatult mõnus ja imeline.

10.11.2019

Sai alguse meie tõeline seiklus. Kõik said endale kummikud, sest seal valesse kohta astudes ei tea sa kunagi mis sinuga juhtuda võib. Seejärel asusime oma kanuudesse, et sõita enda esimesse sihtpunkti. Algas matk metsikus ja ohtlikus džunglis. Enda turvalisuse huvides soovitas giid mittemidagi katsuda. Iga natukese aja tagant tegime vaikuse minuteid, et lihtsalt olla ja kuulata vihmametsa helisid, mis oli nii rahustav. Ilm oli kohutavalt palav ja kõik pidid kandma pikki riideid, et ennast putukate eest kaitsta ja see tegi matka veel väsitavamaks.

Peale 3 tunnist matka sõitsime oma kanuuga teisele poole jõge, et sealt minna 2 bambuseparve peale, et nendega hotelli poole tagasi hulpida. Rahulikust sõidust ja ilma nautimisest kahjuks midagi välja ei tulnud… Jõe vesi oli väga külm aga mõnusalt jahutav. Hakati kõiki järjest vette lükkama ja tõmbama kuni absoluutselt kõik olid vees. Oli ääretult mõnus ja vahva, sest rahulik sõit parvedega kujunes hoopis jõevooluga kaasa hõljumiseks ja veega pritsimiseks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

NAPO JÕGI – Napo on jõgi Lõuna-Ameerikas. Algab Andidest Cotopaxi lähistelt. Suubub vasakult Amazonasesse.

Peale lõunat avanes meil võimalus külastada siin elavat kichwa perekonda ja näha millised on nende elamistingimused. Sellel saarel elab lausa 45 pere, kes elavad täiesti “tavalist” elu. Lapsed käivad igapäev koolis, küll aga teisel saarel, kuhu ei vii neid mitte koolibuss aga koolikanuu, mis tuleb võtab igal hommikul teatud kellaajal kõik õpilased peale.

chicha

Samuti näidati meile kuidas nad ahve püüavad. Suur toru, mille sisse tuleb panna mürgine oga ja seejärel puhuda. Saime ka ise seda proovida. Elamistingimused pole neil samuti just kiita, kõik on täiesti algeline…

Perenaine näitas meile kuidas teha nende igapäevast jooki nimega chicha. Maitselt meenutas see justkui midagi oleks käärima läinud.

Eestis elades ei leia end just tihti mõtlemas sellele, et keegi kusagil elab mingis X kohas, näeb iga päev vaeva, et enda pere eest hoolt kanda ja neile toitu hankida, kui meie saame autoga lihtsalt poodi sõita ja osta endale mida hing vaid ihkab.

Käisime läbi ka keraamika “töökojast”, kus meile demonstreeriti kuidas teha keraamikat naturaalse/loodusliku savi ja värvidega. Paljude siinsete perede sissetuleku allikas on erinevate käsitööde müük.

Õhtuks olid kõik nii väsinud, et peale õhtusööki vajusid kõik oma tubadesse magama.

11.10.2019

Öösel otsustal ilm meie vastu pöörata ja terve öö oli kohutav äikesetorm. Kuna väiksest saati olen ma olnud suur äikese kartja, siis sel öösel mina und ei saanud. Vihma sadas väga tugevalt ja kuna tubadel polnud aknaid, sest nende asemel olid lihtsalt suured sääsevõrgud, siis kõik kostus veel paremini. Iga minuti tagant lõi välku ja iga kord oli tunne nagu see lööks meie enda tuppa, sest terve tuba läks valgeks ja tunne nagu maja väriseks.

Hommikul ärgates ei olnud vihm ikka järele jäänud. Oli üle 10h järjest maganud ja lõppu ei olnud paista.

See tegi meie järgmise matka aga hoopiski huvitavamaks. Isegi kui kõik olid lõpuks läbivettinud oli see ülimalt huvitav kogemus, sest see oli juba nagu tõeline vihmamets. Kõik kandsid normaalseid vihmajopesid aga kuna minul seda pole siis ostsime mulle vihmakeebi.. Nägin selles väga tobe välja ja sain palju „komplimente“ kui äge ma välja näen. Aga nagu öeldakse siis kes naerab viimasena naerab paremini ehk lõpuks olin ma ainus kes oli üleni kuiv.

Külastasime ka kohta nimega amaZOOnico. Seal elavaid loomi on püütud välismaale smuugeldada ehk pärit illegaalsest loomaärist. Paljud neist olid saanud ka vigastada ja seejärel sinna „tervenema“ viidud. Enamik loomad jäävad nende hoole alla igaveseks aga on ka neid kes suudetakse terveks ravida ja seejärel vabasse loodusesse tagasi lasta. Mõningate loomade puuride juures, ei tohtinud seisma jääda ega midagi rääkida, et piirata nende kontakti inimestega, et neil oleks hiljem lihtsam loomade seltsis olla.

Tugeva vihma tõttu pidi 1 meie matkadest ära jääma. Peale lõunat külastasime hotellist umbes 10 min pikkuse jalutuskäigu kaugusel asuvat Mariposariot (mariposa=liblikas). Üks suur võrguga kaetud ala/majake, kus kõik liblikad vabalt ringi lendasid. Liike ei olnud palju aga sellepoolest oli liblikaid ilmatumalt palju. Väike teerada oli tehtud sinka-vonka puude ja taimede vahele, mille lehtedel liblikad peatusid.

Õhtuks läks ilm ilusamaks ja oma viimase õhtu veetsime pikalt basseinis lõbutsedes, tegime vesiaeroobikat ja tantsisime tuntumaid tantse nagu näiteks Macarenat. Kõik oma vaba aja veetsime basseinis ehk ujumisriided ei jõudnud nende päevade jooksul isegi ühtegikorda ära kuivada.

Kätte oli jõudnud meie viimane õhtu. Kui basseinis enam olla ei lubatud istusime kõik koos laua ääres ja mängisime erinevad nuputamis ja mõtlemis mänge. Lõpuks keerasime muusika valjemaks ja mõned meist asusid tantsuplatsile. Tantsisime kõik koos salsat, reggeatoni, bachatat ja muid tantse ladina muusika järgi. Kõik olid nii õnnelikud ja lihtsalt nautisid viimaseid hetki koos.

12.11.2019

Sõime oma viimase hommikusöögi siin, kõik sõid nii palju kui jaksasid. Toit hotellis oli nii rikkalik. Erinevad salatid, juurviljad, kartul, pasta, kana, liha, imemaitsvad magustoidud, millest pidi loomulikult kõik läbi proovima)- söö mida tahad. Hommikusöögiks muna, pannkoogid, värsked puuviljad, mahlad… kõik nautisid ega tahtnud tagasi riisitoitude juurde pöörduda.

Kohe hommikul sõitsime paatidega jõe kaldale ja kaasa võtsime suured mustad tuubid, mis said meie edasiseks transpordivahendiks. Ilm oli külm, vesi veel külmem aga see ei takistanud meid nautimast seda imelist hetke. Liikusime jõevooluga kaasa, ronisime oma rõngaste peal ja keerutasime end ise südamest naerdes. Kaldal oli näha puudel ronivaid ja rippuvaid ahvikesi. Ma olen nii õnnelik, et saan olla siin, vihmametsade vahel, ujudes Napo jões, vaadates puudel turnivaid ahve ja tundes elust rõõmu. Mida veel tahta.

Juba oligi vaja suunduda tagasi Quito poole. Pikk bussisõit möödus kõigil uniselt. Pärastlõunal Quitosse jõudes jätsime oma asjad hotelli ja ülejäänud õhtud oli meil vaba. Mina läksin koos ühe sakslase Sophia ja ungarlase Virágiga kõrvaauke tegema…

13.11.2019

Hommikul hakkasid kõik oma kodulinnade poole suunduma. Väga kurb oli minna. Loomulikult ei möödunud see päev ilma pisarateta. Vaid nende paari koosveedetud päevaga on teised vahetusõpilased nii sügavale südamesse pugenud. Nemad on need, kes mõistavad ainsana kõike mida ma tunnen. Tegime viimased kallid ja jätsime hüvasti vesiste silmadega teadmata millal on järgmine kord kui me üksteist näeme.

-Soojad kallid teile sinna külma Eestisse,

Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga