Jaanuari keskel avanes Ecuadori vahetusõpilastel võimalus veeta üks seiklusterohke nädal YFU Ecuadori poolt korraldatud reisil Galápagose saartele.

Galápagose saared kuuluvad Ecuadorile ja asuvad Vaikses ookeanis. Saarestikku kuulub 13 suurt ning 6 väiksemat saart. Saared on mägised ja vulkaanilised. Saare nimi on tulnud elevantkilpkonnade hispaaniakeelsest nimest (hispaania keeles galápago ‘sadul’). Galápagose saared on ühed liigirikkaimad terves maailmas.

14.01.20  1.päev

Kuna mina olin enda linnast ainus õpilane, kes Galapagose reisist osa võttis, pidin seekord tee Santo Domingost Quitosse üksinda taksoga ette võtma. (Maailm on ikka väike.., taksos ühe võõra naisega jutustades minu kogemusest ja elust Ecuadoris tuli välja, et ta on ühe minu siinse klassiõe tädi ja lõpetanud ka sama kooli kus mina käin).

Nagu ka eelmisel reisil kohtusime teiste vahetusõpilastega meie armsas hostelis. Õhtul kella seitsmeks pidid kõik kohal olema, sest meil toimus pisike koosolek koos YFU vabatahtlikuga, kus kordasime üle YFU reeglid, igaüks rääkis mida nad sellelt reisilt ootavad ja seejärel ka meie järgneva päeva plaanist. Enamik võpidest (vahetusõpilastest) valisid omavahel jutustamise asemel varakult magama minemise, et puhata natuke enne eesootavat seiklust.

15.01.20  2.päev

Peale hommikusööki asusime bussiga lennujaama poole teele. Kuna Quito on üpriski suur võttis see vahemaa tunnikese aega. Läbisime check-ini ja mitu turvakontrolli, sealhulgas ka bioloogilise turvakontrolli. Seal vaadati läbi meie pagasid, et seal oleks midagi ebaseaduslikku, kuna Galápagosele on keelatud viia igasugu bioloogilist materiali, mis võiksid sealset liigirikkust kuidagi ohustada (kõiksugu seemned, kivid, puuviljad jms).

Peale 2-tunnist lendu maandusime Baltra saarel. Maandudes hüüdis mu seljataga istuv väike tüdruk üle lennuki “Mommy look, we are in the dessert!” (Emme vaata me oleme kõrbes!). Kui aus olla siis see saar nägigi välja nagu kõrb, sest lennujaama ehk selle saare ainsat asutust ümbritses lage maapind mõne üksiku raagus puu ja kaktustega.

Lennukist väljudes pahvatas meile näkku palavus, kuid ilm oli super tuuline. Sisenesime maailma esimesse “rohelisse” ehk ökoloogilisse lennujaama, kus ootas meid ees järjekordne turvakontroll. Lennujaam ise oli väga armas ja pisike.

Laava tunnel

10-minutise bussisõidu ajal ümbritses meid ainult tühjus. Istusime ümber paaditaksosse, mis viis meid saarele nimega Santa Cruz. Paadist nägime ka oma esimesi haikalu, mis olid ka giidi üllatuseks väga suured umbes 4-5 meetrised.

Saime proovida kui raske elu kilpkonnadel tegelikult on

Esimene peatus oli meil kahe suure vulkaanikraatri juures. Täiesti hullumeelne on mõelda, et see kõik meie ümber on looduslikult ajaga tekkinud.

Pikema peatuse tegime ühes looduspargis. Ilm otsustas järsult minna vihmaseks ehk tatsasime mudas ringi kummikutes. Jalutasime läbi ka ühest maaalusest lava tunnelist. Külma õhu käes kivistub ära pealmine laava kiht ning tulikuum laava voolab seal sees aga edasi, nii on tekkinud laavakoopad. Tegime väikese jalutuskäigu looduses ja otsisime suuri kilpkonni. Üks väga mõnus hetk selles päevas oli kui seisime kõik ringis vaikuses ja tunnetasime enda, maa ja õhu energiat.

16.01.20 3.päev

Hommikut alutasime jalutuskäiguga kaljudel. Tippu jõudes keskendusime jälle energiale meie ümber. Kas sa saad öelda, et sa oled kunagi energiat näinud? Mina igatahes nüüd olen. Peale seda ootas meid ees meie esimene värskendav snorgeldamine poolpeidetud ujumiskohas kaljude vahel (Las Grietas). Vesi oli seal super selge ja helesinine ning ka ükskud kalad kes seal ringi ujusid olid nii vahvalt värvilised ja suured. Tagasikõndides saime 20minutit aega, et rannas aega veeta, sõime lõunat ja juba oligi aeg seada sammud sadama poole, et sõita järgmisele saarele.

Pärastlõuna veetsime kiirpaadis, millega sõitsime 2h saarele nimega Isabela. Merel olid korralikud lained ja kõik üritasid magada, et enesetunne väga halvaks ei läheks.

Paadisillal võtsid meid vastu kohe suur hulk magavaid hülgeid, kes ei teinud suurest rahvahulgast välja ja peesitasid päikese käes. Meie aga sättisime ennast hotelli sisse ja seejärel otsustasime oma õhtupooliku rannas lainetes hüpates, jutustades ja võrkpalli mängides veeta. Rannad on siin saarel imeilusad ja puhtad!! ning näevad ka välja nagu tõeline paradiis. Isabela saar ongi enamjaolt puhkusteks mõeldud ehk nägime veel mitmeid matkavaid gringode gruppe.

iguaan

17.01.20 4.päev

Eelmisel õhtul jaotati meid kaheks grupiks ja sellest sõltus mis kell sa ärkama pidid. Minu õnneks olin hilisemas grupis. Hommikul kui teised snorgeldama läksid, otsustasime me oma vaba aja veeta saart avastades ehk jalutasime ühele pisikesele järvedega rajale, kus nägime väga ilusaid flamingosid. Tagasitee oli meil soojal liival mööda rannapiirt.

Seejärel oli meie kord minna snorgeldama. Meie õnneks pöördus ilm päikeseliseks ehk perfektseks mida snorgeldamiseks vaja. Tunnise paadisõidu ajal nautisime sinist kristallselget ookeani, vaadet mis paadist paistis ja mõningaid suuremaid mereelukaid ujumas.

See snorgeldamine oli 100% mu elu üks kõige lemmikum ja meeldejäävam kogemus ning see toimus lava tunnelite vahel. Ma vaatasin enda ümber ringi ning ainus asi mis mul tol hetkel mõttes oli, et “Kas ma näen und? Kas ma vaatan loodusfilmi? Kas selline asi saab minuga juhtuda?”. Olin veealust maailma imetledes juba teistest maha jäänud ehk mind ümbritses ainult tühjus ja kristallselge sinine vesi. Kuid siis liugles minust mööda üks hiiglaslik merikilpkonn, kes mulle õrnalt oma käega vastu läks ja mind maa peale tõi. Nägin veel üksiku meetri kauguselt 8 haikala rahulikult oma und nautimas, mitmeid ja mitmeid kilpkonni, palju kalu ja ka 2 imepisikest merihobu.

Haikalad magamas
Üks pisike merihobu

Jah, see olen mina. Mul on võimalus olla siin ja praegu ja sellist vaadet nautida. Ja ma võtan sellest kõik mis ma suudan! See kõik on siin nii imeline, et paratamatult tahaks neid emotsioone kõigiga jagada. Võin ju pilte ja videoid teha nii palju kui jaksan aga ei, see pole see. Pildid annavad vaid ettekujutluse, tegelikkus on aga hoopis midagi muud, midagi maagilist.

Täiesti uskumatu!
Minu vahvad seltsilised

Tagasi sõites tegime lühikese peatuse ja jalutasime laava tunnelitel. Õhtune päikeseloojang oli i-me-li-ne! ehk järjekordne õhtu mis möödus meil rannas chillides ja nautides üksteise olemasolu.

Abrazos y besos para todos, teie Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga