Teadsin algusest peale, et tahan vahetusaastal kindlasti mingis trennis hakata käima, et niisama mitte kodus istuda ja kosuda kõigest imelisest toidust, mis siin süüa saab.

Minu kõige esimene trenn

Niisiis kohe septembri algusest otsustasime hostõega, et hakkame koos käima tantsimas. Esimesel korral ei olnud mul õrna aimugi kuhu või millisesse tantsutrenni me lähme ning läksin lihtsalt õega kaasa. See oli pigem nagu „workshop“, kus õppisime helikiirusel mingit kava. Ilmselt nägi mu nägu terve aeg välja nagu üks suur küsimärk, sest see trenn oli ikka paras katsumus minu jaoks. Esiteks oli kõik hispaania keeles ja kuna see oli mu esimene nädal Ecuadoris siis ega ma midagi väga aru ei saanud ja üritasin lihtsalt jäljendada teiste liigutusi. Teiseks pole ma kunagi midagi hiphopi sarnast tantsinud ehk tundsin ennast üpriski ebamugavalt.

Tantsustuudio nimi on Golden Academy Dance. Trennid toimuvad 3 korda nädalas ja käiakse ka võistlustel. Treener on mega vinge noor naine, kes on ülimalt positiivne ja südamlik inimene aga vajadusel saab ka super vihaseks kui keegi ei kaasa ei tee.

Trennid on vägagi intensiivsed ja võtavad võhmale. 1,5 tunni sisse jääb korralik soojendus ja kava õppimine. Laupäeva hommikuti on akrobaatika treening. Erinevad jõuharjutused ning spagaadid, kätepeal seis, sild jms. Mõni hetk kui tunnen, et midagi ei tule välja ja ei saa hakkama, siis koheselt loob pähe mõte: „Laura sa oled nõrk, sa ei saa kunagi hakkama!“. Aga sekund hiljem tõstan pea ja tõestan iseendale, et ma olen tugev, sellepärast ma ju siin olengi, et areneda.

Päeviku sissekanne 30.09.19

Iga trenniga hakkan ennast tundma trennikaaslaste seltsis ja tantsuga järjest mugavamalt ja kindlamalt. Kuna peaaegu keegi neist ei oska isegi inglise keeles 20ni lugeda, siis suhtlemine on pisut raskendatud aga kehakeel ja minu mini hispaania keele sõnavara ajavad asja ära.

Mugavus minu jaoks tähendab seda, et mitte ükski trenn ei möödu ilma selleta, et kõik trennikaaslased ­ treener naeravad minu üle, kui ma ei saa aru, mis harjutust me parasjagu teeme, mis tantsu, mis osa sellest ning kus ja mida ma tegema pean. Aga me naerame kõik koos minu üle, mina ise ka. Järgmine hetk naerama kellegi üle, kes tahab mulle midagi seletada aga ta inglise keele oskus ei võimalda isegi ühte lihtsat lauset koostada.

Nüüdseks kui olen kuuaega nendega olnud ja tantsinud, siis täna (30.september) oli esimene trenn, kus ma üksinda kava trenni lõpus esitades tundsin ennast kindlalt. Ja seda ütles ka mulle treener, seda oli näha! “Sa pead olema endas kindel, ükskõik kui hästi sa ka ei tantsiks, siis sa ei paista välja kui sul pole enesekindlust“

Septembri lõpus pidid olema ka esimesed võistlused, mida ma väga ootasin aga kuna ma suutsin toredasti bronhiiti jääda ja polnud võimeline trennis käima siis kahjuks tuli võistlustele minek ära jätta.

Trennisaal on minu jaoks just see koht kus ma saan olla omas mõttes, probleemidest eemal ja keskenduda ainult iseendale. See on ainus aeg kus ma saan ennast liigutada ja elada oma emotsioone välja, teha kõike nii palju, et trenni lõpuks jalad enam ei kanna.

Hoidke end! -Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga