Jõulud ja aastavahetus olid ilmselt kõige kiirem ja emotsioonirikkam aeg siiamaani minu vahetusaastal. See tähendab ka, et kohati nagu oleksid nad sel aastal vahele jäänud, sest kui Eestis juba rohelise muruga ei teki jõulutunnet siis ärme hakka rääkima isegi sellest, et siin oli päike kõrgel taevas ja käisime ringi lühikeste pükstega.

Ilmselt on juba paljud aru saanud, et aeg lendab siin meeletult kiiresti ja mul ei ole olnud aega maha istuda ja blogile keskenduda või siis lihtsalt mõni päev pole üldse jaksu.

Jõulud on minu jaoks olnud alati olnud kõige tähtsamad. See on aeg rahule, armastusele ja perele. Ma armastan külma ilmaga ennast teki sees kerra tõmmata. Ma armastan jõulutulukesi mis toovad südamesse rahu. Mulle meeldib, et jõuludel on kõik palju hoolivamad aga miks ei võiks see kogu aasta vältel nii olla.

Kõik varasemad vahetusõpilased ja ka YFU olid hoiatanud, et jõulud on alati võpide jaoks üks raskemaid aegu mis paneb sind proovile, sest siis on igatsus kodumaa vastu kerge tulema. See tähendab, et ma teadsin juba algusest peale kui emotsionaalseks kisuvad minu jõulud siin teiselpool maakera.

Võin öelda, et minu esimene jõulukink saabus 13.detsembril kui mulle tuli külla üks Eesti neiu, kes oli ise Ecuadoris 2 aastat tagasi vahetusõpilane. Nimelt tuli Viktoria jõuludeks ja aastavahetuseks külla oma vahetusperele ja siis leidis ka 3 päeva, et külastada mind. Ma sain üle 4 kuu rääkida näost näkku kellegagi eesti keeles(nii mõnus aga nii veider), mille üle mu väike hostvend pidevalt virises, sest ta ju ei saanud sõnagi aru. Aga meie seletasime, et see on selle 10 kuu jooksul ainult 3 päeva kui ta peab eesti keelt kuulama. Viki tõi mulle ka musta leibaaaa, ma olin ära unustanud kui väga ma seda armastan.

Mina ja Viktoria sünnipäeval

Veetsime koos ühe super vahva ja meeldejääva nädalavahetuse. Hommikul küpsetasime koos kirjut koera kõlaritest käima samal ajal eesti muusika. Lõuna veetsime niisama oma eludest jutustades ja õhtul läksime minu vahetusperega ratsutama ning peale seda otse novenale. Novenalt umbes kella 21 paiku koju jõudes küsis minu vahetusema kas tahame ühele sünnipäevale minna. Ilma pikema mõtlemiseta tuli meie mõlema suust vastus „Jah, miks mitte“ ehk sättisime ennast kiiruga valmis ja oligi minek. Nagu Ecuadoris tavaline jõudsime sünnipäevale 2 tundi hiljem. Tantsisime õhtu otsa salsat, cumbiat ja erinevaid kohalikke tantse ning lihtsalt nautisime. See on nii lahe, et juba 1 lauluga on siin terve rahvas tantsuplatsil. Pühapäeva hommikul pidime juba üksteisega hüvastijätma, sest Vikil oli aeg oma seikluseid Ecuadoris jätkata. Viktoria, kui sa seda loed siis ma olin niinii tänulik selle nädalavahetuse eest! Abrazos y besos para ti!

Samuti võttis enne jõule minu vahetuspere osa sellisest üritusest nagu NOVENA

Mis on novena?

  • Üheksa järjestikuse päeva pikkune ajavahemik, mille jooksul palvetatakse religioosse kutsumise vastu. See on nagu loeng, kus saad paluda armu või midagi kindlat. See on pühendatud Jeesus Kristusele.

Mida tehakse novenal?

Iga päev palvetatakse rida palveid, mis on:

  • Palve iga päeva eest
  • Päeva kaalutlused
  • Palve Püha Neitsi poole
  • Palve Püha Joosepi poole
  • Imiku Jeesuse tuleku rõõm või püüdlus
  • Palve väikesele Jeesusele
  •  + lauldakse laule

Ma olen väga õnnelik, et sain osa võtta millesti väga teistsugusest. Selle ajaga mis ma olen siin olnud ja käinud religiooses koolis on saanud usk osaks minust ja see läheb mulle väga hinge. Ma olen tänulik, et vahetusaasta on teinud mind tuttavaks täiesti teistsuguse maailmavaatega.

Eelviimasel päeval koolis, 19.detsembril toimus järjekordne missa. Esimesed novena 8 päeva olid juba läbi ning käes oli viimane ehk üheksas novena, Jeesus Kristuse sünd. Meie klass oli selle eest vastutav ja otsustasime lavastada novena näidendiks, millest ka mina otsustasin osa võtta.

Minu imearmas klass
Mina, minu vahetusvend Matyas ja Juan Diego

20. detsember 2019

Minu vahetuspere otsustas võtta sel aastal jõuludeks meie koju elama lastekodust ühe poisi. Ainult 10 päeva, jõulud ja aastavahetus. Minu arust on see kõige armsam asi, mida teha ühele 9 aastasele poisile, kes elab ilma perepoolse armastuseta. Seega oli meil kodus 5 last. Mina võtsin ta kohe esimesest päevaks omaks ja käitusin nagu ta oleks minu vend. Mängisin temaga, vaatasime koos telekat ja veetsime koos aega. Ma andsin endast parima, et ta tunneks ennast meiega hästi.

Mõeldes tema elule ilma vanemateta, ilma perekeskse soojuseta ja ilma õige koduta hakkab endal sees nii raske tunne. Ma olen nii tänulik, et ma olen üks nendest lastest kellel on olemas kodu ja armastav pere, isegi 2. Aga maailmas on lapsi, kes ei tea mis tähendab elada armastavas peres, sellegipoolest loodan et neil on elus rõõmu ja hetki mis toovad soojuse südamesse. See kõik paneb väärtustama aina rohkem seda kõike mis mul on ja, et ma olen üks super õnnelik laps! Hoidke oma lähedasi armsad!

Juan Diego, mina ja minu vahetusõde Daniela

20. detsember 2019

Nimelt kogus terve minu klass eelnevalt erinevate laatade ja müükidega raha, et annetada see jõuludel ühele vaesemale lasteaiale. Olin käinud seal ühekorra varem, sest klassiõed, kes sellega kõige rohkem tegelesid kutsusid mind endaga kaasa tutvuma. Olukord oli halb, katuses olid augud ja vihma sadas ladinal ruumidesse sisse, üleüldse ei olnud seal just kõige mõnusam tunne. Kõige tähtsam oli meie jaoks vahetada ära katus, et lapsed saaksid õppida kuivas.

Tõmbasime kõik endale loosiga ühe väikese põngerja, kellele väikese jõulukingi tegime ning sellel päeval üle andsime. Kohale jõudes jagasime neile väikeseid pirukaid ja muud toidupoolist, seejärel tantsisime ja mängisime nendega ja siis oli aeg kingituste jagamiseks.

Nii tore oli näha rõõmust kilkavaid lapsi ja nende naeratavaid nägusid kui nad oma kinke avasid. Paljudel neist ei ole võimalust omada rohkelt erinevaid mänguasju ehk nad kõik olid superõnnelikud kui said endale midagi uut mis on täitsa nende oma. (enamikes kingipakkides oli üks kommipakk ja mänguasi)

Minu muhe sellike, kes oli rohkem kui õnnelik oma kingi üle ja tänas mind selle eest mitmeid kordi

23. detsember 2019

Kuna minu Eesti perel on traditsiooniks tähistada jõule 23ndal siis oli see minu jaoks perfektne, sest selle päeva istusime kodus. Kui aus olla siis videokõne esimese katsega ei õnnestunud, sest peale paarikümment sekundit kõikide nägemist ma nõrkesin ja lihtsam oli lõpetada kõne ja ennast natuke koguda. Lõppudelõpuks venis kõne 6h pikkuseks ehk “olin nendega” terve jõuluõhtusöögi, jõuluvana külaskäigu ja jäime ka veel hilisemaks jutustama.

Minu jaoks olid need esimesed jõulud olles enda perekonnast eemal ning seda oli ka näha, sest need möödusid kohutavalt emotsionaalselt. Pisarad ilmusid silmadesse iga natukese aja tagant aga muutsin enda suhtumist faktiga, et minu aeg siin on piiratud, ma pean vastu võtma kõik mis siin on normaalne ja olema ise osa sellest, sest selleks ma siin ju olengi.

Saadan teile kõigile soojad kallid. Olete mulle kõik nii kallid ja armastan teid väga!

Õhtul pakkisime veel õega koos viimased kingitused ja olime jõuludeks ametlikult valmis.

Kool: Koolis olles oli mul tihtipeale olla kõige raskem, sest paljud uurisid kas sõidan nüüd jõuludeks Eestisse tagasi. Vastust ei kuuldes taheti kohe teada, millised minu eelnevad jõulud siis olnud on ja millised traditsioonid Eestis on. Istudes detsembrikuus päikese käes ja rääkides samal ajal külmast ja lumest oli ausalt öeldes veider. Rääkisin kuidas meil tuleb terve suguvõsa kokku ja kõigepealt sööme üheskoos ja naudime üksteise olemasolu. Ning hiljem hakkatakse jagama kingitusi mis on kuuse alla jäetud või tuleb hoopiski jõuluvana ja kõik peavad mingi esitluse tegema oma kingi lunastamiseks. Nende jaoks jõulud eriti suurt tähtsust ei oma aga mulle öeldi, et kui ma jõuludest rääkisin siis nad nägid, et minu jutul kui väga jõulud minu jaoks tähendavad on tõsi taga. Sest alati tulid esimeste lausetega pisarad silma. Neile meenutab see kõike, mis tavaliselt filmides on ja ise järele mõeldes siis see tõesti ongi nii. Tahaksin, et nad näeksid päris lund ja saaksid teha lumesõda. Tahaksin, et nad saaksid ka tunda mis on tõeline jõulutunne. Tahaksin nad kõik võtta endaga Eestisse ja näidata kui armas kodumaa mul on. Ma olen tänulik, et saan ise kogeda midagi teistsugust.

24. detsember 2019

Hommikul me väga midagi erilist ei teinud aga kuna Eestis oli tol hetkel juba jõuluõhtu siis internet oli täis armsaid jõuluteemalisi postitusi, mis tegid ikka silma märjaks. Tegelikult olin juba leppinud sellega, et 2019 aasta jõulud on teistsugused aga raske oli ikka.

Enne Quitosse, Ecuadori pealinna sõitmist käisime ka läbi SD postkontorist, kust öeldi meile eelnevalt, et mõlemad mulle Eestist saadetud pakid täis maiustusi mida jagada jõulude puhul jõuavad siia kindlasti enne jõule. Aga kohale minnes kehitati õlgu ja nemad ei tea midagi. Niigi hakkan kergesti nutma, eriti nüüd sellisel ajal ehk see oli jällegi hetk mis tegi mind üpriski kurvaks.

Jõuluõhtu veetsime koos emapoolse suguvõsaga. Midagi erilist me kahjuks ei teinud, niisama jutustasime, sõime ja seejärel jagati lihtsalt kõigile kingid kätte ja sellised olidki meie jõulud. Mina imestasin, et me isegi ei tantsinud õhtu jooksul kordagi.

Jäime veel kaheks päevaks Quitosse, et külastada seal olevaid muuseume.

31.detsember 2019

Meie päev algas jällegi sõiduga Quito poole, et võtta seal kõikide sugulaste vastu aastavahetus. Siinsed traditsioonid on väga teistsugused ja kohati veidrad aga seda põnevam oli seda kogeda. Mõned tähtsamad traditsioonid vanaaasta õhtul:

Las viudas- Aasta viimasel päeval Ecuadoris on tänavatel näha väga kummalist vaatepilti. Mehed on naisteriietesse riietatud, ära meigitud, kannavad parukaid ning kontsakingi. Nad tantsivad autoteedel, et takistada liiklust ja seejärel kerjavad autojuhtidelt raha.

Näide internetist

Los viejos See on kõige tähtsam traditsioon. Tehakse inimsuuruses nukud (viejos), et need südaööl tänavatel põlema panna. See on sümboolne tava kuidas jäetakse hüvasti vana aastaga. Nukkude tegemine on populaarne tegevus igas Ecuadori peres, see hõlmab vanade rõivaste täitmist saepuru ja ajalehtedega, kuni see meenutab inimese kehakuju. Seejärel kinnitatakse näoks kaunilt maalitud mask. 31. detsembril on Quito kesklinnas avatud näitus, kus on hulgaliselt hoolikalt valmistatud nukke, mis on lavadele tõstetud ja kajastavad viimase kaheteistkümne kuu kõige tähtsamaid sündmuseid. Nukkude põletamise traditsioon on laialt levinud ja elujõuline, muutes lummava stseeni kui kell lööb 12 ja saabub uus aasta, kusjuures iga kodu põletab oma nukku ja valgustab tundide kaupa tänavat.

Minu vahetusisa, vahetusõde ja mina ennast vihma eest kaitsmas

Terve sõidu vältel olid teed täis naisteks riietunud mehi aga kõige rohkem oli neid ikkagi Quitos kesklinnas. Jõudes Quitos panime ennast soojalt riidesse, et minna teiselepoole linna kus on neid “mehi” kõige rohkem, et ka mina saaksin tuttavaks selle kõigega. Aga ilm otsustas meie vastupöörata ja hakkas kohutavalt vihma sadama ning kui me oma mitmekümne minutilise bussisõiduga teiselepoole linna kohale jõudsime olid tänavad tühjad…

Kuna Eestis jõudis 2020 kätte 7h meist varem, siis tegin oma kallite inimestega paar videokõne, et anda neile üle õnnitlused uue aasta puhul ja niisama kõige muuga üksteist kurssi viia.

Õnneks jäi õhtul hilja vihm järele ja poole üheteistkümne paiku otsustasime minna veel tänavatele vaatame kas veel toimub midagi. Sattusime otsa ühele väga lahedale “showle” kus mingi grupp mehi oli mõelnud välja lausa tantsukava.

Meie nuku hunnik

Sättisime ennast valmis ja 00.00 läksime õue, põletasime ära meie nukud ning soovisime kõik üksteisele head uut aastat. Hüppasime õega veel 12 korda üle lõkke, sest see pidavat õnne tooma. Alles siis hakkasime sööma pidulikku õhtusööki.

Sellised olidki minu jõulud ja aastavahetus siin Ecuadoris. Loodan, et teil kõigil tuleb super vahva aasta täis rõõmu ja armastust!!

Abrazos y besos, Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga