26. juuni oli see päev, kui mu telefon helises ja kõnele vastates sain teada, et mulle on leitud pere, kes mind teiselpool maakera ootab. See tunne oli kirjeldamatu. Hüppasin õnnest ringi, õnnepisarad silmis ja kallistasin enda emmet öeldes: „Emmee, mul on nüüd Ecuadoris pere, can you believe it?“

Hostpere– inimesed, kes võtavad vabatahtlikult aastaks enda juurde võõra inimese elama, kes on teistsuguste harjumustega ja erinevast kultuuriruumist. Imetlusväärne!

10 kuuks saab minu koduks Santo Domingo de los Colorados, mis asub Santo Domingo de los Tsachilase provintsis. Peres on mul ema, isa, 2 aastane vend, 9 aastane vend ja 16 aastane õde. Veel on meil 4 koera ja katusel on kanad. Amazing!

Alates esimesest päevast on hostema mind teistele tutvustanud, kui minu tütart. Kuna näeme lisaks veel väga erinevad välja, siis tuleb teistel muie näole ja korratakse uuesti küsimust. Täpsemaks vastuseks tuleb “minu tütreke Eestist”, mis on kohutavalt armas!!

Tõin neile kingiks paar Eestimaist asja ja nii mõnus soe tunne oli südames, kui hostemal kinki avades pisar silma tuli (Eesti maiustused meeldisid neile ka väga). Nad on niinii hoolivad ja koguaeg muretsevad, kas mul on ikka kõik hästi. Olles nüüd elanud nendega juba peaaegu 1 kuu tunnen, et nad ootasid mind siia ja vaikselt hakkan ka juba sulanduma pereliikmeks.

-Soojad kallid teile, Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga