Seda on veider öelda aga tõesti koolis meeldib mulle käia väga, isegi kui hetkel on see veel minu jaoks üpriski igav. Koolist on pärit kõik minu hetkesed sõbrad ja kool on aeg, mil saan nendega „aega veeta“, sest üldiselt peale kooli me väljas ei tohi käia ja ei käidagi.

  • Hispaania keele ja kirjanduse õpetaja arvates on Eesti keel väga sarnane Prantususe keelele ja kõlavad väga sarnaselt aga mina neist kahes küll midagi sarnast ei oska leida.
  • Õpetajad, kes ise ei oska absoluutselt inglise keelt ütlevad igal hommikul mulle naeratades „Good morning“ (Tere hommikust) või „Hi Laura“. Ja see paneb alati enda ka naeratama, sest nad tahavad ainult head ja üritavad mulle toeks olla. Muidu enamik õpetajad ei ütle klassi tulles midagi…

Loomulikult on mõni päev koolis tuju natuke kehvem. Tunne, et kedagi ei huvita, et ma siin olen või keegi ei viitsi minuga enam suhelda, sest ma ei oska veel nii hästi keelt. Igasugused erinevad mõtted tungivad pähe aga ma üritan need alati alla suruda, kuigi alati ei tule see just kõige paremini välja ning lõpuks viivad need mõtted lihtsalt tuju alla. Ja nii ma istun seal, kõik ümberringi arutamas ja naermas, minul varjatud pisarad silmis. Mõtlen paarile inspireerivale ja motiveerivale lausele ja võtan ennast kokku ja keskendun oma asjadele. Tavaliselt on selleks kellegi õpiku või raamatu tõlkimine või siis sõnade pähe tuupimine.

Terve koolipäeva peale on kokku 1 vahetund, mis kestab 40 minutit. Selle ajal ostetakse kas puhvetist süüa, õpitakse, räägitakse juttu, jalutatakse kooli peal ringi ja poisid mängivad võrkpalli.

USK:

Esimestel päevadel küsiti, kas ma olen katoliku usku, vastates ei, taheti teada mida ma siis usun. Oma pigem kitsama silmaringi tõttu ei tahetud uskuda, et mul ei olegi usku ehkma ei usu mitte millesegi.

Iga nädal on koolis missa (armulauaga jumalateenistus). Kuigi ma ei saa veel tervest missast aru, siis ühel päeval istudes ja kuulates, vaadates ja mõeldes sain ma aru kui sügavale hinge on see kõik katoliku ja usu teema pugenud. See kõik on saanud osakeseks minus, mis ei lähe eelmise minuga kokku aga kardan, et ilma selleta ma enam ei suuda või ei taha suuta.

Umbes oktoobri keskel oli meil matemaatika kodutööks 10stes gruppides teha esitlus äriplaani kohta. Eelmisel õhtul “aitasin” õel seda natuke seda teha, tegelikult istusin lihtsalt kõrval ja vaatasin. Koolis nägin kuidas kõik käisid paberilehed käes ringi ja õppisid mingit teksti pähe. Algas matemaatika tund ja õde ulatas mulle ühe paberi ja küsis kas ma tahan ka osaleda. Vastus oli koheselt jah, miks mitte. Nii et mul oli umbes 2minutit, et see tekst pähe õppida. Seal ei olnud midagi väga rasket, välja arvatud see, et mina pidin teemat tutvustama ja ma ei saanud umbes poolest tekstist aru. Klassi ette minnes olid kõik väga segaduses, et miks mina sinna lähen. Mina kordasin järjest enda klassiõdedele, et no puedo, no puedo (ma ei suuda, ma ei suuda) aga peale seda kui see tehtud oli hakkas klass mulle plaksutama ja see oli nii suur kergendus.

KLASSIDEVAHELISED OLÜMPIAMÄNGUD

31.november oli klassidevaheliste olümpiamängude avamine ja väga paljude laste vanemad olid vaatama tulnud. Meie kooli tantsugrupp vms esines selleks ürituseks ette valmistatud tantsudega ehk kõik oli üpriski uhke.

Klassidevaheliste võistluste avamine

Klassid olid jaotatud eraldi riikideks, Ladina-Ameerika riikideks aga meie olime hoopis Lõuna-Aafrika. Igal klassil pidi olema oma spordiriietus(nagu jalgpalluritel), vastavalt oma riigi lipuvärvidele. Meil on tumeroheline särk, valged püksid ja valged põlvikud. Igal klassil oli eraldi sissemarss (nagu olümpiamängudel ikka),lisaks veel suur lipp ja maskott.

Tüdrukute võistlusteks olid jalgpall ja korvpall, poistel veel lisaks ecua-volley. Mina võtsin osa ainult korvpallist, sest mul on pikkusega väike eelis. Eestlastega võrreldes on mängides kohe näha nende ladinlikku temperamenti ehk kohati üritasin ma neist tsipa eemale hoida :))

Minu klassi maskotid

19.november

Viimased finaalid ja oligi lõpetamine. Meie klass kahjuks midagi ei võitnud aga palju just võidust puudu ka ei jäänud ning see tegi tsipa kurvaks, sest klassivaim on meil megatugev ja alati olime üksteisele kaasa elamas, klassijuhataja samuti. Peale lõpetamist toimus koolis väike “pidu”. Kohal oli DJ, kõlaritest lasti valjult muusikat ja kõik tantsisid.

See oli mega vinge kogemus, sest eestis ei korraldata koolides ühtegi üritust nii uhkelt ja suurelt.

-Laura

1 thought on “Natuke koolist

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga