Alates esimesest nädalast olen iganädalaselt käinud tantsimas. Esmaspäev, kolmapäev ja reede/laupäev on minu „koduks“ tantsusaal. Ma nimetan seda koduks, sest seal saan olla mina ise koos oma inimestega, kellel kõigil on ühine hobi ja soov midagi koos saavutada. Iga kord pole küll üldse jaksu minna, sest kool on olnud väsitav, pea valutab või on lihtsalt kehasse pugenud üks suur suur väsimus. Aga ikka sunnin ennast voodist püsti tõusma, et siis õega koos sammud trenni poole seada. See pole just kõige lihtsam aga selle kõige korvab hea enesetunne, mis peale trenni on. Tunne, et ma olen midagi enda jaoks teinud ja olen selle üle uhke.

10.oktoober

Hakkasime õppima mingit ladina tantsu kohaliku laulu järgi, mis räägib sellest provintsist kus ma elan ehk Santo Domingost. Millalgi lähiajal pidi olema juba esinemine ehk kõik hakkasid usinasti tööle. Ma olin kirjeldamatult õnnelik kui kõlaritest tuli ladinarütmidega muusika (mitte midagi hiphopi/reggeatoni sarnast), sest see oli ka üks põhjustest miks just Lõuna-Ameerika osutus valituks. Ma ju tulingi siia, et saada osa ka tantsukultuurist, seda näha ja õppida. Kohe oli näha, et kõikidel kohalikel tulevad liigutused ja puusanõksud nii loomulikult välja. Ei ole ühtegi puujalga, kes ei liiguks muusikarütmis vabalt, nii vahvaaa!!

ESIMENE ESINEMINE 24. oktoober

Mina sain alles kell 4 teada, et sellel samal õhtul kell 19.00 on juba esinemine. Sel päeval kestis kool kella poole viieni ehk olin siis veel alles koolis. Kuna kava oli veel lõpetamata ja positsioonidest polnud me veel sõnagi rääkinud, siis treener otsustas teha kõigiga kellel võimalik 16.30 trenni, et veel viimased asjad ära õppida ja paika panna. See tähendas, et mul oli 30min aega, et teha kahele tüdrukule 2 punupatsi, käia kiiruga klassiõe kodust läbi, et võtta esinemiseks vajalikud asjad ja seejärel kolmekesi trenni kiirustada. 1 tunniga pidi kõik selge olema ja alles siis saime oma esinemise riided kätte ehk see oli üpriski riskantne värk kas su kostüüm istub sul seljas hästi või ei.

Lõpuks jäi meil aega ainult üks tund, et minna koju, vahetada riided, teha esinemiseks sobiv soeng ja meik ja esinemispaika minna. Niigi jooksime, sest meil oli kohutavalt kiire + lisaks ei teadnud me täpselt, kus ja millal me täpselt olema peame ehk ma olin teadmatusest väga närvis. Koju jõudes ootas meid ees uus „üllatus“, kedagi polnud kodus ja meil polnud võtmeid, et tuppa saada ehk istusime maja ees tänaval aeg aina vähenemas. Õde läks kuhugi ära ja oli 15min pärast tagasi, koos võtmetega. See tähendab, et meil jäi lõpuks ainult 20minutit, et panna ennast valmis ja juba oligi vaja joosta takso peale.

Esinemine toimus väga suures ja uhkes hotellis, kus saal oli täis super ilusaid inimesi. Kuna see oli mu esimene esinemine selle grupiga siis olin super närvis ja tegin kava umbes 20 korda enne lavale minekut läbi. Tore oli see, et sain lavataga oodates oma trennikaaslastega tsipa rohkem tuttavaks, rääkisime minu päritolust, vanusest ja kõigest muust lihtsast mida mu hispaania keel võimaldas. Üleüldiselt läks kõik hästi aga ma pidin lava ees tantsima ja seal oli väga vähe ruumi.

Pregón 1. november

Õde oli mulle varem mitu korda rääkinud, et varsti tuleb mingi tänavatel tantsimine aga midagi rohkem ma selle kohta ei teadnud. Kui ma algselt kuupäeva teada sain, siis pidin kahjuks pettuma, sest selle toimumise aeg kattus ajaga kui meil toimus YFU reis Amazonase vihmametsa. Teadmata mis või kus see täpselt on, tahtsin ikka sellest väga osavõtta, sest vahetusaasta ju selleks, et osa saada uutest asjadest. Lohutasin ennast teadmisega, et olen sellel hetkel hoopis Amazonases, kuhu mul pole ilmselt kunagi võimalik uuesti reisida.

Käes oli reedene päev, 1.november. Mingil põhjusel tõsteti pregon 2 nädalat ettepoole ehk mul oli võimalus ikkagi osaleda. Kooli ei toimunud, see tähendas, et hommikupoolik oli väga rahulik aga nagu ladinlastele omane siis ühel hetkel läks kõik ikka kiireks ja aega jäi puudu.

Umbes kella 1 paiku tuli meie juurde koju meikar, et teha meile esinemiseks sobiv meik. Mina olin esimene kes meigitooli istus. Ilmselt on kõik juba aru saanud, et välimuselt erinen neist palju, see tähendab meikari jaoks, et ta peab kasutama heledat jumestuskreemi ja heledamat kulmuvärvi aga mis ime, need tal puudusid. Alustasime kulmudega, mis esimesel katsel välja ei tulnud. Otsustasime, et parim on, et kui ma läheks hetkel sööma, et ma õhtuks nälga ei sureks ja alustati hoopis ühe sõbranna meigiga.

Kell oli 1 ja valmis pidime olema 16:30, mis tähendas et oli 3 ja pool tundi aega, et teha kolmele tüdrukule meik. See aeg peaks olema ju piisav, või ei? Esimese tüdruku meigiks kulus ei rohkem ega vähem kui 2 tundi! See meikar tegi kõike nii rahulikult ja lihvis kõik perfektsuseni, jälgimata kuidas aeg aina väheneb. Teisena istus meigitooli minu hostõde.

  • Nagu enamjaolt kipub siin ladinas olema, siis kella nad ei vaata enne kui on juba liiga hilja!

Ma olin niigi superhüper närvis, sest ma ei teadnud täpselt mis mind õhtul ootab. Ja ma pabistan isegi siis kui ma tean, mis ma tegema pean.

Võite vaid ette kujutada mis tunne mul sees valdas. Teadsin, et hiljemalt 16:30 peame olema valmis ja kohtumispaigas. AGA kui kell juba sinnamaale jõudis avastati et on kiire ja hakati hostõe meiki viimistlema. Ning mina lihtsalt istusin ilma meigita ja vaatasin kuidas aeg aina edasi tiksub.

Lõppudelõpuks sai nii, et alustasin enda meigiga ise (kulmud + põhi) ja meikar tegi mulle hästi kiiresti hästi lihtsa ja heleda roosaka silmameigi. Lõpuks autosse istudes sain aru kui suur kammajaa see lõunapoolik tegelikult oli olnud.

Kohale jõudsime lõpuks tsipa enne poolt kuute ehk tund hiljem. Ladina…

Tänavad olid täis värvilistes kostüümides ringi sahmivaid tantsijaid. Kõikide kostüümid olid väga “ekstrad” ja erinevaid. Oli glitterit ja sädelust, oli palju neoonvärve aga oli ka Santo Domingo ja Ecuadori rahvusriideid.

näide 1 (Santo Domingo)
näide 2 (Ecuador)

Seejärel tuli välja, et see pole lihtsalt tänavatel tantsimine, vaid see on RONGKÄIK. Õues oli juba üsna pime ja tänavate ääred olid paksult inimesi täis.

Meie tantsustuudio esitlus: 1. väikesed – showtants, loomakostüümidega 2. väikeste plikade duo – sinised kleidid 3. ladina duo – sädelev kleit ja kontsad 4. MEIE VÕISTLUSKAVA – (rohelised kostüümid, mustade traksidega) 5. MEIE SANTO DOMINGO KAVA

Golden Academy Dance

Üritus toimus minu armsa koduprovintsi auks. Sellepärast olime ilmselt meie ka need, kes rongkäiku vedasid, sest meie tantsisime ainsana laulu järgi, mis räägib Santo Domingost. Meie järel olid esindatud enamik provintsi tantsugruppe, kõik erineva stiiliga. Hip-hop, salsa, reggeaton, rahvatants, kohalikud “indiaanlased”, showtants ja mitmeid veel.

Õues oli palav ja õhku ei liikunud üldse. See tegi kogueg järjest tantsimise veel väsitavamaks. Kordasime mitu korda Santo Domingo tantsu ja vahele ka meie võistluskava. Mina tantsisin mõlemat kava algusest lõpuni. Võistluskava on väga intensiivne ja kiire, lisaks veel ka väga pikk. Sto. Domingo kava oli küll lihtne aga meil olid sõrmede küljes valged 20cm*20cm kanga tükid ja kava oli kätega lehvitamise peale üles ehitatud ehk juba peale paari korda oli selline tunne, et käed kukuvad otsast.

Sellest hoolimata üritasin ma mitte alla anda. Olen meie grupist kõige pikem ja ainuke blond ehk kahjuks/õnneks olid kõikide silmad enamik ajast minul. Terbe aeg oli mul naeratus näol ja nautisin kõike 100%ga.  Tundsin, et mul oli vaja eelkõige endale tõestada, et ma ei jää kohalikele (kellel tants ja temperament veres on) alla ehk andsin endast parima.

Iga inimene, kellega mul tekkis silmside neile naeratasin ja enamjaolt naeratati kohe vastu ning see pani mind ennast arusaama kui pisikeste asjadega saab teha kellegi päeva korrakski paremaks, kasvõi ainult see paar sekundit.

Muusikavideo 4.november

Oli täiesti tavaline päev, kuni õde küsis kas ma tahan minna mingi video filmimisele aga et tema ise ei tule. Nagu ka eelmisel korral kutsusime koju meikari, kellel seekord oli aega, et teha mulle korralik esinemismeik. Seekord siis tume ja kõigil pidid olema näos valged täpid/kritseldused.

Sõitsime üles mäe otsa kus on suur Santo Somingo märk ja vaade kogu linnale, et muusikavideo taustale jääks päikeseloojang, seda kohta nimetatakse Bomboliks.

Kõik trennikaaslased olid juba kohal. Ootasime ja ootasime aga midagi ei toimunud ja päike hakkas ka juba vajuma. Kuni saabus üks mees, kes oli ka osa videost ning ta hakkas jamama, et mis värk on ja kus kõik ülejäänud on. Tuli välja, et videofilmimine kõik toimub teiselpool mäge, et surusime ennast paari autosse ja varsti olimegi õiges kohas.

Sõitsime üles mäe otsa kus on suur Santo Somingo märk ja vaade kogu linnale, et muusikavideo taustale jääks päikeseloojang, seda kohta nimetatakse Bomboliks.

Kõik trennikaaslased olid juba kohal. Ootasime ja ootasime aga midagi ei toimunud ja päike hakkas ka juba vajuma. Kuni saabus üks mees, kes oli ka osa videost ning ta hakkas jamama, et mis värk on ja kus kõik ülejäänud on. Tuli välja, et videofilmimine kõik toimub teiselpool mäge, et surusime ennast paari autosse ja varsti olimegi õiges kohas.

Kuna kell oli juba nii palju, et päike loojus siis oli meil filmimisega surve peal. Aga meil polnud veel isegi kohad paigas, ehk ajasime selle vea ruttu korda ja asusime filmima.

Me olime jaotatud kolmeks. 1. Laulja, 2. Provintsi tähtsamad inimesed 3. Tantsijad ehk meie.  Kokku filmiti 8 korda. Iga erineva nurga pealt, et olla kindel, et saadakse kokku hea video ja sobivad klipid iga sekundi jaoks.

Minu jaoks oli kõige toredam, et terve minu vahetuspere tuli minuga kaasa ja vaatama.

Kunagi varem pole ma ühegi filmimisel käinud… veel vähem sellest ise osa võtnud ehk see oli minu jaoks väga huvitav ja meeldejääv kogemus.

Kiiresti pidi kohanema uute tingimustega. Tantsisime kruusa peal ehk väga raske oli teha normaalseid pöördeid ja maapind ei olnud samuti just kõige tasasem. Tantsisime väga kuristiku äärel ja ruumi ei olnud üldse, iga pisemgi vale liigutus võis olla kellegi jaoks ohtlik. Meie olime ju need, kes kätega vehkisid ja ringi siblisid.

Kokkuvõttes oli super vahva kogemus ja tore mälestus vahetusaastast, et sain tantsida Ecuadoris ühes muusikavideos!

Olge tublid!

Laura <3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga