VENNA RATSAVÕISTLUSED 22.09

Minu 8aastane vend hakkas sellel aastal tegelema ratsustamisega ja seekord läksime terve perega talle võistlustele kaasa elama. Pidime juba kell 5 hommikul hakkama sõitma, sest võistlused toimusid teises linnas. Ausalt öeldes on minu kokkupuude hobuste ja ratsutamisega minimaalne, seega ei osanud ka midagi oodata sellelt võistluselt. Varem olin ainult kahte enda venna trenni vaatamas käinud :))  See, et ma väga paljust aru ei saa tegi asja natuke igavamaks ://

Võistlused algasid kõige pisematega, kelleks olid 3aastased väikested põnnid ja õhtu lõpetasid täiskasvanud mehed.  Tegelikul oli väga vahva päev, nähes ja kogedes midagi uut ning samal ajal veetsime ka toredasti perega aega.

Esimesel nädalal uuris juba venna, et kauaks ma siia jään. Kuuldes minu vastust, et juuni lõputi oli ta meeletult õnnelik, sest tal tulevat juunis mingid suuremad võistlused ja ta oli vanematele rääkinud, et ta kindlasti tahab, et mina teda vaatama läheksin.

VAMOS A LA PLAYA! 23.09

Üks lause millest sain juba enne vahetusaastat aru oli „vamos a la playa“ (Lähme randa) ja seda kuuldes olin väga õnnelik, sest Eestis olles meil väga tihti just rannailma pole ja ka siin elan ma rannikust 3 tunnise autosõidu kaugusel.  Asju pakkides sain veel teada, et jääme sinna ööseks.

Processed with VSCO with preset

Ilm ei olnud tegelikult just kiita, õues oli tuuline ja vihmane. Polnud just eriline rannailm seega ujuma väga ei kutsunud ja kartsin ka oma tervise pärast. Otsustasin siiski oma esimese ujumise siinses ookeanis ära teha. Nii mõnus ja rahustav oli õe ja vennaga liivas joostes üritades üksteist vette lükata ja seejärel lainetes hüppata ja kiljatada kui laine lähenes või kellelgi üle pea käis. Ranna nimi oli Pedernales, mis peaks justkui tähendama kivist randa aga minu arust oli see täielik liivarand, sest isegi ookeanis ei pidanud kartma, et ennast vastu ootamatut suurt kivi ära lööd.

Processed with VSCO with g3 preset

Teise päeva veetsime rannas nimega Canoa. Oma tervise huvides otsustasin mina vette mitte minna ja veetsin selle aja kui teised vees olid hoopis oma väikese vennaga liivaga mängides. Kõigile tegi nalja kui õnnelik ma olin liivalosse ehitades, isegi siis kui pidin lihtsalt pealt vaatama kuidas teised vees hullasid.

Nende 2 päeva jooksul sai süüa ilmatumas koguses mereande. Varem Eestis ei olnud ma just eriline mereandide fänn (sõin ainult kala) aga siin.. mida rohkem ma neid söön, seda enam hakkavad need mulle maitsema. Krevetid, kaheksajalad, merekarbid- kõik nii heaa!! Olles riik täpselt ookeani kõrval tähendab, et mereandide kättesaadavus on lihtne ja kõike saab kohe ja värskelt.

MINU HOSTPERE

Ma olen nendega väga õnnelik! Nagu paljudele ladina peredele omane on nad niinii hoolivad ja ka harjumatult muretsevad. Koguaeg küsitakse kas kõik hästi või kas midagi valutab. Samamoodi söögiga. Siin süüakse väga palju riisi ja kohe alguses ütlesin, et ma pole harjunud nii palju riisi sööma vaid pigem salatit, mille nemad jättaksid pigem taldrikult kõrvale. Nüüd tõstetakse mulle vähem riisi ja nad on ise hakanud ka rohkem salatit sööma.

Ühel lõunal, igatsedes natuke oma kallist eestit ja pisardades, nägi mu hostema, et minu silmad on punased. Kohe küsis ka, et mis sul on ja kas sa igatsed enda perekonda. Ei suutnud öelda sõnagi, kuna selle küsimuse peale olid silmad jälle vesised seega lihsalt noogutasin. Hostema tuli ja kallistas mind pikalt ning kordas mulle, et ma olen vapper ja nemad on minu pere. Sellised väikesed armsad hetked jäävad alatiseks meelde ja muudavad südame nii soojaks.

Õe ja vendadega hakkab tekkima juba selline basic õevenna suhe. Ühel hetkel kallistame üksteist ja järgmine hetk teeme igatmoodi üksteist maha, rääkides kui kole või halb keegi on. Väiksematele vendadele meeldib ka väga mind kiusata või siis minult asju ära varastada, mille leian alles paari päeva pärast üles. Aga see kõik käib ühe tavalise pereelu juurde.

Kallid teile mu eestlased!

-Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga