18.01.2020 5.päev

Hommik algas varajaselt ning ees oli pikk ning väsitav päev. Ronisime kuumuses Isabela saare kõrgeima vulkaani otsa. Teekonna tegi raskemaks asjaolu, et kõigil pidid olema seljas pikad riided.

Viimane vulkaani purse toimus 2018 aasta 27.juunil.

Sealt edasi jätkus meie matk vulkaan Chico poole. Sinna jõudes ümbritses meid ainult üks hiigel suur must tühi ala, ehk kivistunud laava. Giid ütles, et see vaade meenutab natuke planeet Marsi, sest kõik oli musta värvi ja paari kilomeetri radiuses ei olnud näha ühtegi inimhinge. Tippu jõudes tegime väikese “harjutuse”. Selliseid paiku maailmas on väga vähe kus sa näed enda ümber imelist vaadet ja ka inimtühjust. Selle nautimiseks proovisime olla 5 minutit vaikuses, lihtsalt olla, nautida vaadet ja meid ümbritsevat vaadet. Kui see aeg läbi sai küsis Pablo meilt kuidas meeldis ja vastust ei tulnudki, kõik olid lummatud sellest tundest ja vaikusest. Siis oli aeg hakata tagasi matkama. Kokku võtsid need 16 kilomeetrit mägistel radadel 6 tundi.

Volcan Chico

Järgmisena kirjutasime paberile omadused/ tegevused, mis on meil juba olemas või mida ma teeme aga tahame 2020 aasta jooksul neid endas arendada ja paremaks muuta. Panime need pisikestesse klaaspudelitesse, et need endaga kaasa võtta ja järgmisel aastal kodudes avada, tuletades meelde seda hetke.

Mina ja Ungari tüdruk Virág, kes on ühtlasi üks mu parimad sõbrannasid siin

Kuna oli meie viimane ehk 3 õhtu Isabela saarel, tegime jällegi midagi natuke rituaalsemat ja meeldejäävat. Süütasime pisikese lõkke ja istusime ringis selle ümber. Meil oli rahulikult aega, et mõelda ja seejärel kirjutada paberile kõik asjad mis takistavad meil olla õnnelikud, asjad mille tahame jätta eelmisesse aastasse ja ära unustada. Voltisime paberid kokku ja põletasime ära.

Hilisõhtul otsustasime mõningate vahetusõpilastega minna randa jalutama ja seejärel tantsima ning viimast õhtut siin imeilusal saarel nautima. See õhtu oli tõesti üks väga meeldejääv, sest öösel tuppa jõudes sain aru kui väga ma selliseid hetki igatsema jään.

19.01.2020 6.päev

patas azules

Algas meie viimane hommik ja läksime oma viimasele seiklusele siin. Paadist nägime lindu nimega piquero patas azules (Sinijalg-suula) ehk lindu kellel on helesinised jalad. Seejärel toimus jällegi väike jalutuskäik pisikesel saarel, mis on väljakujunenud laavast. Nägime seal palju iguaane ja merihülgeid vees mõnulemas ja lõpuks ka ühte väikest pingviini meist superkiirusel mööda ujumas.

Paati tagasi jõudes panime jalga lestad, maskid pähe ja olimegi valmis snorgeldamiseks. Järjekordselt koos mitmete kilpkonnade, paljude kalade ja muude mereloomadega. Kindlasti selle päeva tipphetk oli kui olin jällegi teistest tsipa maha jäänud ja olles laavatunneli vahel, siis ilmus järsku minu nina ette üks merilõvi, kes hakkas seal ringe tegema ja edasi-tagasi liuglema. Alguses olin küll natuke ehmunud, kuid see läks kiiresti üle ja üritasin kogu selle pildi enda mällu salvestada.

Pärastlõuna veetsime jälle paadis, et sõita tagasi saarele Santa Cruz. Käisime läbi ühest imelisest jäätisekohvikust ja seejärel oli meil pool tunnikest aega, et teha paar suveniiri ostu. Hommikul oli äratus varajane ja nagu tublid õpilased läksid kõik hotelli jõudes kohe magama.

20.01.2020 7.päev

Hommik algas jällegi kahe tunnise paadisõiduga saarele nimega San Cristobal. Enamik jätkasid oma unetundidega paadis magades aga minu õnneks olin ainus kes ärkevel oli ja tänu sellele nägin paadist paari meetri kaugusel delfiini veest välja hüppamas, kiiruga äratasin ka ülesse Viragi, et ka tema sellest vaatepildist osa saaks.

merilõvi beebi

Sadamas võttis meid vastu jälle palju peesitavaid merilõvisid. Nägime ka ühte imepisikest merilõvi beebit, kes vaevu liikus. Giid ütles, et ta on alles paaripäevane.

Enne lõunasööki oli meil aega hotellis natuke puhata ja need kes tahtsid, said basseinis mõnuleda.

Darwin ja sakslane Cornelius

Peale lõunat matkasime punkti, kuhu Charles Darwin 1835. aastal esmakordselt astus. Sealsamas on ka teadlase auks püstitatud kuju. Tuletasime meelde kuidas näha energiat ning katsetasime inimese energia nägemist. Õhtu lõpetasime rannas, kus olevat Galapagose kõige ilusam päikeseloojang aga ilm oli kahjuks pilves…

Galapagose viimase õhtusöögi sõime ühes imemaitsvas pitsarestoranis ja peale seda läksime ainsasse baari mis avatud oli, sest oli esmaspäev ja mingit muud valikut ei olnud. Meie tegelik soov oli minna tantsima. Saime mängida piljardit ja rääkisime niisama õhtuotsa juttu.

Merilõvi päikeseloojangut nautimas

21.01.2020 8.päev

Soovijatel oli hommikul aega teha oma viimased ostud ja teistel oli lihtsalt vaba aeg, et veel saart avastada ja ringi jalutada. Seejärel seadsime oma sammud San Cristobali lennujaama ja kella 7ks õhtul olime tagasi Quitos oma hostelis. Otsisime endale süüa ja nautisime viimaseid hetki koos. Kõikide päikesest punastest näost kiirgas vaid rõõmu. Vahetusõpilased on üksteisele nagu pere, me lihtsalt saame üksteisest kõige paremini aru. See on ka põhjus miks lahkuminek enamikel pisardades möödus.

Kõik mida ma seal nägin ja tundsin salvestasin enda südamesse ja mälusse. Tahan hoida ja kallistada neid kohti hiljem kui olen neist kaugel. Nendel seiklustel on minu südames igaveseks üks suur soe paigake ning ma võtan nad oma eluteel igale poole kaasa, sest nad on osa minust. Aitäh emme ja issi, tänu kellele oli mul võimalus reisida sellisesse kaunisse kohta nagu Galapagose saared, see on alati olnud üks minu unistus!! ja ma olen kirjeldamatult õnnelik ja süda õnnest pungil. Aitäh!

Meie vahva rahvusvaheline seltskond

Ühtlasi on ka 5kuud ehk pool vahetusaastat läbi, nii et näeme varsti kallid!

Teie Laura

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga